OMNIBUSSIGA PÕLEVKIVIMAALE

Juba päris mitu aastat vurab Eestimaal ringi Looduse Omnibuss. Selle järjekordne väljasõit leidis aset 29.10.2006. Bussid Pärnust, Tartust ja Tallinnast said kokku Toila-Oru maastikukaitsealal, reisijateks umbes 150 loodusehuvilist,  päris väikestest kuni eakateni.

Esimeses peatuspaigas sai silmaring laiemaks Oru lossi ajaloost. Mõned faktid: Peterburi kaupmees Jelissejev olla saatnud 1890 ndate lõpul tollased parimad arhitektid uurima mõnda looduskaunist kohta, kuhu oleks jõukal kaupmehel sobilik ehitada oma pere suveresidents. Toila-Orust ilusamat paika ei leitud ja nii kerkis siia aastaks 1911 kena loss. Ostetud maa-ala pindala oli 500 ha. Kenaks suvituspaigaks sai see see olla aastani 1917, siis jäi ärimees revolutsioonidekeeristes oma maavaldusest ilma. 1934 aastal otsustasid seltskond Eesti ärimehi rahad kokku panna ja osta see loss Eesti riigile. Mõni aasta hiljem sai sellest vabariigi presidendi, Konstantin Pätsi suveresidents. Saabusid taas keerulised ajad. 1941 a. otsustasid taganevad punaväelased lossi kindluse mõttes mahapõletada. Tuli ei hävitanud aga lossi keldreid. Sinna rajati Saksa sõjaväe poolt sõjamoona ladu. Taganevad Saksa väed vältisid tehnika sattumist venelaste valdusesse õhates laod. Lõpliku tasandustöö tegid buldooserid 1960-ndate algul.

Vaade lossi terassilt

Kaselehtede varjus võib vaid kujutluspildina näha Oru lossi

Alllee lossiväravatest

Põlispuu

Kenamat loodust ja vaadet ümbrusele arhitektid ei leidnud ei Peterburi lähiümbrusest ega ka kaugemaltki.

Karud peaväravat valvamas

Omnibussi järgmine peatuspaik. Baltimaade kõrgeim juga Valaste külala lähedal. Valaste joana seda ka tuntakse. Umbes 50 meetrit vabalangemist ja oja vuliseb mööda pankrannikut merre.

Valaste juga, taustaks Ontika paekallas

Ikkagi meie ja kõrgem kui meie naabritel Lätis ja Leedus

Geoloogide maiuspala. Iga kiht jutustab nii mõndagi

Jätkuvad püüded kanda meie Põhja-Eesti pankrannik UNESCO maailmapärandi nimistusse

Veidi teooriat stendidelt

Meri ja lained Saka mõisa lähedal. Seljataha on jäänud turvaline laskumine mööda treppe 50 meetri kõrguselt.

See ja järgnev pilt on tehtud Saka piirivalvepunkti vaateplatvormilt. Kohati paistab päike, siis jälle vihma-lumesadu.

Looduse Omnibussi viimane peatuspaik põlevkivimuuseum endises Järve kaevanduses. Põlevkivi meie õnn ja õnnetus. Meil on oma kohalikust loodusvarast toodetav elekter ja paljud keemiatooted. Kuid ka terve rida probleeme mis puudutab keskkonda ja elanike tervist Ida-Virumaal. Põlevkivi on settekivim mille vanus on u. 500 milj. aastat. Põlevkivi teine nimetus on kukersiit, see on tuletatud selle esimese kaevanduskoha Kukruse asula nimest. "Parimatel" aastatel on selle toodang olnud Ida-Virumaa 10 kaevanduses kokku 35 miljonit tonni aastas. Endisest 10-st kaevandusest on suletud 8. Praegune kaevandatav põlevkivi kogus on u. 15 milj, tonni aastas.

Vaade põlevkivimuuseum-kaevanduse peakäigule

Üheks kaevandamisvõtteks on lõhkamine. 2 meetrise puuriga puuritakse põlevkivisse 35 auku, millesse viiakse kokku 40 kg ammoniiti. 70 meetri kauguselt see lõhatakse ja nii murtakse seinast 10-15 tonni kivimeid. Järgneb selle laadimine vagonettidesse ja kõik kordub uuesti. Üks kaevurite brigaad jõuab vahetuse jooksul nii läbi teha 3 tsüklit, so läbida u 6 meetrit ja anda toodangut 40 tonni. Järve kaevanduse kogupindala on 18 ruutkilomeetrit, praeguse muuseumi tarbeks on sellest jäetud vaid 0,3x1 km suurune ala. Ülejäänud kaevanduskäikude suudmed on betoneeritud, käigud ise on täitunud veega.

"Kaevurid Mati ja Kati". Oleme end sättinud kaevanduses ringisõitva rongi vagunisse. Rong on hakanud just liikuma.