DIAGNOSTIKA

Diagnoosimine on kunst. See algab patsiendi ärakuulamisest, täpsustades mis ikkagi teeb muret, millal see algas, kus paikneb, kuhu kiirgub, mis ägestab ja mis leevendab. Sellele järgneb arstlik läbivaatus: vaatlus, komplus, koputus, kuulatlus. Kõige selle käigus tekib arstil rida mõtteid mida asutakse uuringutega kinnitama või välja lülitama. Millised on need uuringud? Sellele saab vastuse kõrvalolevatele linkidele klikates. Meenuvad mõned ladinakeelsed tarkused:

Bene diagnosticur, bene curatur !

/ Mis hästi diagnoositakse, seda hästi ravitakse/

Bis dat, qui cito dat !

/ Kahekordselt annab see, kes kiiresti annab/

Kui oleme jõudnud diagnoosini või vähemalt liigume õiges suunas on võimalik aidata paremini ja kiiremini oma patsiente. Iga haigusega käib kaasas ärevus ja mure. Kellel rohkem, kellel vähem. Kui saame patsiendi muredes kiiresti selgust oleme võitnud ärevuse !

Tasapisi arendades diagnostilisi võimalusi on tekkinud uuelaadne töökorraldus: süvakäsitlus esmasel vastuvõtul. See tähendab, et esmasel vastuvõtul saame teha põhilised vajaminevad uuringud: laboratoorsed analüüsid, röntgenipildid, sonograafia, spiromeetria jt. Seejärel võtame tulemused kokku ja plaanime ravi või edasised uuringud. See on arstlikult väga nauditav protsess !