KUNST ELADA, NÄITUS JA MÕTTED SENIORPATSIENTIDEST

KUNST ELADA

Tänapäeva tõtakas maailmas kipume tihtipeale lükkama “kapitaha” kõike seda mis on seotud vanemaealistega: alates nendest inimestest endist, samuti nende elutee murede, rõõmude ja elukogemusega.

Arstitöö Eestimaa ühes nurgas, Tõstamaal, Varblas ja Kihnus on mind kokku viinud kõige erinevamate inimeste ja elusaatustega.

Mitmetel kohtumistel eakate patsientidega kui töö “ametlik” osa on tehtud järgneb tihtipeale vestlus elust, möödunud aastatest, elu keerdkäikudest, kodust ja inimestest.

Tunne, mis seejuures minus tekib, on segu austusest, lugupidamisest, kiindumusest ja sõprusest. Need on väga erilised hetked mida olen püüdnud võimalusel ka jäädvustada fotokaameraga. Pilditegemise juures on muidugi tähtsaim käepärane fotoaparaat, selleks on täiesti tavaline “digiseebikas”. Samas olen üritanud jäädvutada ka valitsevat meeleolu ja kodust õhkkonda, kasutades selleks valgust ja varju ning pildistatava kehakeelt.

Imeline tunne on saada osa sellest sidemest mis valitseb inimese, tema lähedaste ja kodu vahel. Kõige tähtsam mida seejuures võib õppida ongi “KUNST ELADA”.  Elutarkused on ju päris lihtsad, kuid kahjuks kipume neid nooremas eas unustama. Armastus oma lähedaste vastu, heade suhete hoidmine tuttavatega, parajalt igapäevast tööd ja liikumist ning terved eluviisid. Neist vahest olulisem ongi armastus ja vastastikune lugupidamine.

Tänan neid armsaid inimesi, kes on lubanud mind oma ellu sügavamalt kiigata ja seda anda edasi teistelegi.

Madis Veskimägi,

27.11.2006 
 

ELVIINE

Elviine.  Hea on veeta vanaduspäevi oma kodus. Saada endaga hakkama ja kui vaja siis tütar aitab. Meil on siin päris hea elada. Umbes nii me arutasime Elviinega elust-olust. Seda kõike öeldes oli vanadaam väga rahulolev, seda kinnitas ta oma sõnade ja kehakeelega.

Vanadaam kes on oma elus teinud nõndapalju tööd mis tänapäeval tundub uskumatuna. Käsitsi lüpsta paarkümend lehma, toimetada piimamannergutega, kanda loomadele ette ninaesist ja neid kõiki nimepidi hellitades. Omalaadse jutustuse annab meile pildivalik Ada seljataga. Tema vanavanemad, ema-isa pulmapilt ja vanaproua enda pulmapilt. Kenaks järjeks selles on Ada lapse-lapsed.

ESTRA JA MEINHARD

Kui uhke ja värikas on inimene oma kodus, näiteks köögilaua ääres, kui aknast paistab soe varakevadine päike. Näoilme ja kehakeel kinnitavad ühestsuust : me oleme tervik, nii meie kui meie kodu mida oleme aastakümneid rajanud. Siin on meil hea.

Esimene kohtumine vanadaamiga leidis aset pea 10 aasta eest, nimelt tegin jalgrattaga tutvumisreisi kaugemates külades. Tulin Tõstamaa poolt ja tahtsin ringiga sinna tagasi jõuda. Nii otsustasin teed küsida väiksest majakesest mis seisis kilomeetrite kaugusel teistest. Algul tundus, et kedagi polegi kodus. Siis aga arenes vestlus. Hääl uksetaga oli väga umbusklik, kui rääkisin, et tulen Tõstamaalt ja tahan sinna ka tagasi minna. Kõik see oli kahtlane, imelik tegelane, tuleb Tõstamaalt ja küsib teed Tõstamaale. Tegelikult saime sõpradeks. Olen imetlenud Drosiida vaprust elada ihuüksinda väikses metsavahimajakeses, seda juba paarkümend aastat peale abikaasa surma. Eaka daami päevi aitavad täita meenutused möödunud aastatest, laste ja laste-laste külastused ja toimetamine mesilindudega. Ühel varakevadisel õhtul seisis Drosiida kaua akna all ja vaatas oma mesipuid. Raskelt ohates arvas ta, et ega enam mesilastepidamisest ei tule midagi välja, raske liigeshaigus on muutnud liikumise piinaks. Kohtudes aga pool aastat hiljem sain kingiks värske meekärje. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ikka saama.

Meditsiinilise probleemina on härrale asetatud ööpäevane vererõhujälgimise seade. Tegelik probleemistik aga on hoopis laiem ?!

Leia on pea pool sajandit ehk 50 aastat töötanud Tõstamaa velskrina. Mida tähendab meedikutöö maal,  50 kilomeetrit eemal linnast, kui puudus telefon ja transport - seda võib mõista vaid meedik. Ägedad haigestumised, erinevad õnnetusjuhtumid haavade ja luumurdudega. Sünnitajate abistamine kodudes, sünnituste vastuvõtmine kõige tavatumates olukordades. Selle kõrval töö 15 kohalises haiglas, haigete igapäevane läbivaatus, ravi määramine. Meedikutöö maal tähendab tegelikult tööd ilma puhkuseta, sest patsient vajab abi kellaajast sõltumata.

Nüüd, pensionil olles teeb kõige enam rõõmu laste ja laste-laste käekäigu jälgimine ja abistamine. Ka möödunud aastate meenutamine, Tõstamaa rahva tänutunne teeb südame soojaks.

Ühed suurepärased inimesed. Päris hiljuti tähistati härra 85-ndat sünnipäeva ja  abielu 50. aastat ehk kuldpulma. Kuidas nii elada ja näha välja nii hea ja veel armastada nagu poole sajandi eest – see on saladus. Seljataha on jäänud aastad, mis kõike muud kui kerged. Haraldil paar aastat saksa sõjaväge, sõjajärgsed aastad ja hirm saada karistatud „valel poolel” sõdimise eest. Töö telefonivõrgus, alates kõige alamast liinitöölisest, postide ja  traatide vedamise läbi „paksu ja vedela” ja seda aastaajast sõltumata. Linda on jälle sündinud paljulapselise peres, kuna valitses kitsikus nõustusid vanemad lasta tütart lapsendada peres kus lapsi ei olnud. Ja mitte nukkudega lilledekeskele mängima, vaid tegema tolleaegset talutööd: loomade talitamine, põllutööd ja tubased toimetused.

Töökat tütarlast märgati, nii sai temast külanõukogu sekretär seejärel ka külanõukogu esinaine. Teda märkas ka Harald ja muidugi ka vastupa meest kes oli töökas ja tubli ning sõitis külavahel isikliku mootorrataga.

Elu kulges omasoodu. Elu pakkus  uusi võimalusi, nii sai Lindast tollase Tõstamaa Maa-Jaoskonnahaigla majandusjuht ja raamatupidaja. See on sama ametikoht millest tänased perearstid tunnevad kõige enam puudust. 

Järgnevatel aastatel leidsid aset mitmed erilised seigad:  Linda ja Haraldi lastesünd selles samas maahaiglas, töö koos legendaarse Tõstamaa arsti, dr.Väino Sermatiga. Järgnes oma kodu rajamine, ikka kahekesi ja päris oma kätega. Töö veel sügavas pensionieas Tõstamaa Postkontori kõigipoolt lugupeetud juhatajana.

Ja jõuame taas algusesse. Mis on siis pika ja õnneliku kooselu saladus: kas see polegi mitte teineteisest lugupidamine, armastus, lapsed, ühise kodu rajamine ja veelkord töö, töö ja töö.

Selle vapra naise silmadesära ei ole aastad sugugi muutnud. Ta on töötanud talus, elanud üle kolhoosikorra tekke valud ja on olnud tubli pereema. Mariaga on hea rääkida möödanikust, kuid teda huvitab ikka see mida toob homne päev ja järgmine aasta.

Kui ajad ja olud oleksid teised ei oleks see suure hingega naine kindlasti pidanud töötama kalavastuvõtupunktis. Aga see oli töö, mis vajas samuti tegemist. Ühel külastusel näitas Elfriede pilti oma emast ja isast, tehtud üle 85 aasta tagasi, mõni aasta enne tema sündi. Pilt seisis kenasti raamituna kummutil. Järjekordselt tabasin end ühelt elumõttelt, see on järjepidevus. Me ei ela ainult nüüd ja praegu, tänases päevas vaid kulgeme pigem läbi aja, elades edasi oma lastes.

Elfriede abikaasa on Tõstamaal omaette legend. Peame temast rääkima kahjuks minevikuvormis. Ka selle mehe elutee oleks pidnaud kulgema veidi teisiti. Siin oli oma mõju elu metsavennana, mittealistumine võõrvõimule. See sulges kõrgkooliuksed. Kuid vaimsus elas edasi, nii sai mehest erudeeritud koduloolane aukartustäratava arhiiviga.

Vanapaari vaimsus elab edasi tütres, kellest on saanud hingestatud eestikeele ja kirjanduse õpetaja. Ja jälle on see kandunud lastelastele ja õpetaja ameti läbi sadadele ja sadadele õpilastele

Ühel sügisõhtul kutsus mind külla Villu Müüripeal. Juhtus aga nii, et eksisin veidi ära ja sattusin huvitava maja juurde. Maja seisis asjalike kasepalkide najal püsti, uks avanes ja välja astus habemik vanahärra, samuti kasemalaka najal. See mees oli Osvald Müüripeal.

Osvald on üks Varbla legendidest. Mees kes alustas koolmeistrina, maa soolana pea pool sajandit tagasi Koluveres, sellele järgnes töö Koonga koolis ja lõpeks Varblas. Rahvas mäletab ja austab oma koolmeistrit.

Varbla vallast on pärit meie maadluslegend Kristjan Palusalu. Osvald oli mees kes korraldas maadlusringi Varbla poistele. Ikka järjepidevuse hoidmise märgina istutas ta tamme Kristjan Palusalu mälestuskivi juurde, tähistamaks “MAAILMAKRISTJANI SÜNDI” Berliini olümpiamängudel. Aastaks siis oli 1986. Tammest on sirgunud 20 aastaga tugev puu.

Kahjuks on jäädvustatud pilt viimane mis Osvaldist tehtud, ootamatu haigus viis ta meilt vaid mõned päevad hiljem. Olen õnnelik selle kohtumise, varasemate vestluste ja jäädvustatud hetke üle.

Üks armastusväärne memmeke, rõõmuks oma lastele, laste-lastele ja kasulastele.

Millist valu võib tunda ema süda kui ta elab teadmisega -  tema lastel, nüüdseks keskealistel meestel on tõsised probleemid alkoholiga, ühel ka raske vaimupuue. Tundub, et enam halvemini ei saagi enam olla. Mida sab pakkuda meditsiin: ravida vererõhku, mõjutada veidi meeleolu ja und, pakkuda hooldekodu. Kuid teadmine jääb ikka. Peas on ka küsimus: kus on viga tehtud ?

VIRVE

“Meri on, meri jääb, meri olema peab”

Kes meist ei oleks kuulnud nii seda kui paljusid teisi Järsumäe Virve ehk Virve Köstri kirjutatud laulusid. Jah, tema see on. Hetk on jäädvustatud Virve koduõuel, kui ta toimetas oma kitsedega. Looduse, igapäevase elu jälgimine ja nii tekkinud mõtete ning tunnete talletamine lauluviisidesse-sõnadesse näib tulevat iseenesest, vähemalt nii see tundub kõrvalseisjale. Kui ei oleks kõike seda Virve ümber ja tema tudlikku hinge, küllap poleks ka neid laule.

Üks Valgamaa mees otsustas lahkuda pea poole sajandi eest oma kodukohast ja asuda elama Eestimaa teise serva, Varblasse Pärnumaal. Siia ta tuli ja töötas aastakümneid tubli agronoomina. Siin ta abiellus ja koos oma naise Lindaga rajati kena kodu. Tööd tehti riigile ja ka kodupõllud vajasid hoolt.

Kui hakkas koitma meie maa taasiseseisvumine, selgus ka saladus mida Karl oli 40 aastat igaks juhuks hoidnud omateada, ka Lindale oli see üllatus. Karl oli “soomepoiss”, ehk Eesti mees, kes keerulistel aegadel astus meie põhjanaabrite armeesse, et kaitsta nende iseseisvust sõdides punaväe vastu. Lootus oli, et võitlus jätkub Eestimaa pinnal ja õnnestub taastada kodumaa iseseisvus. Ajalugu läks aga teisiti.

Et Karli saladus kodukandi tähelepanelike inimeste kaudu ei leviks liiga kaugele, see oligi põhjus, mis tõi mehe Pärnumaale.

Tänan seda toredat paari nende hetkede eest, kui vestlesime elust ja inimestest. Raske haigus viis Karli, kuid Linda elab ja töötab, töötab ja elab. Kas kujutate ette vanaprouat traktoriroolis ja adraga põllul toimetamas. Mina kujutan, sest olen oma silmaga näinud Linda tegemisi kodupõldudel.

VILLU JA HEILI

Kaks kaunishinge, Heili ja Villu Müüripeal on tulnud tohtrijuurde. Ikka koos rääkima teineteise tervisemuredest. Omajaod tunduvad olema ikka teisejärgulised.

Kes ei tunneks Villut, kui agronoomi Varblas ja Taaratamme peremeest. Või Heilit, mitmete maaeluliste raamatute autorit.

MAIMU JA ROSSE

Maimu on meedik, töötanud Tallinnas, Nõmmel lastehaiglas, seda rasketel aegadel, kui igapäevasteks haigusteks oli tuberkuloos ja lastehalvatus.

Elutee tõi vanapaari Tõstamaale, nad leiavad, et siin on hea elada. Olen nõus.

Elamine Maimule ei tähenda vaid igapäevast “tiksumist” vaid loomingut. Ta on mitmete mõtemapanevate luulekogude autor ja jäädvustab akvarellijoonistustega seda mis hingele kallis.

Üks vana daam oma väikses kodumajakeses. Ümber oma käsitööna tehtud phemed tikandpadjad ja süles pehme ja nurruv olevus. See vaatepilt oli hingeliigutav ja nii see pilt sündiski.

Saulepi küla legend. Vana veskimees ja külasepp. Mees kes paistis silma vajadusega kogu aeg midagi luua, ehitada või konstrueerida. Muudel aegadel aga hoida end kursis kõigega, mis maailmas uut ja põnevat.

Iga kord kui kohtusime tuli jutuks mõni päevakajaline sündmus, kas presidendivalimised või Venemaa poliitika. Lisaks vestlusele näitas Anton midagi, mis vahepeal on tema kätega valminud. Veel 94 aastasena ehitas ta väikese sauna koos leiliruumi ja soojavee süsteemiga. Tahus kivist oma sõbra, koer Robi mälestuseks hauasamba. Kõigi tehnikameeste üllatuseks ehitas kartulipaneku masina, mis leidis ka rakendust.

Jõuame jälle pikaealisuse saladuse jälile: see on järjekindel töö ja hea läbisaamine külarahvaga. Küla meenutab suure soojusega lahkunud töömeest. Kehtib ju reegel: nii nagu Sina külale, nii küla Sinule.

HEINO

Heino on kogu elu elanud raamatutekeskel. Ta on töötanud nahkehiskunstnikuna, andes väärt raamatutele väärt välimuse. Sellist kirjandusetundjat kui Heino kohtab harva. Kahjuks oli nii, et mõistusesäde oli tema eluõhtul tuhmumas, kuid vestlus kirjandusest, erinevatest raamatutest ja autoritest tegi Heino hoobilt nooreks ja tuliseks väitlejaks. Piinlikustundega pidin nentima, et ei tea suurt midagi Keldi mütoloogial põhinevast Punasest Hanrahanist või Eduard Munchi noorema ea loomingust.

Ema ja tütar. Ema suur tähtpäev: 100 aasta sünnipäev. Nii nagu Maire praegu vaatab ja hoiab oma ema nii tegi Ida sama oma tütrega 70 aastat tagasi.

Veel üks seik. Ida on olnud pikki aastaid Tõstamaa Maa-Jaoskonnahaigla kokk. “Meie koka” – nii kutsus teda haiglarahvas.